1.-3. klass

Tegelusraamat “Mina hoolin Eestist!”, kust õpid rohelise eluviisi, balanseeritud toitumise ja meie kodumaa kohta.

Kes meist ei ole kogenud, et päevaplaani on kirja saanud rohkem tegevusi ja kokkusaamisi kui ööpäevas tunde. „Ma olen ajaga kimpus“, „Mul on nii kiire“, „Mul on selline tempo peal, et…“ – eks kõla tuttavalt? Oleme ju võimekad ja tegusad. Küllap loodame ka ime peale, et ehk on Aeg meie vastu armuline ja laseb ära teha kõik vajaliku.

Mõnel inimesel tundub ööpäevas olevat rohkem tunde, mõnel vähem. Eriti vähe näib tunde olevat väikeste lastega peres. Kallid lapsevanemad, pole mõtet süüdistada ennast käpardlikkuses või suutmatuses oma aega planeerida. Te ei juhi oma elu ise, vaid seda teeb tempo. Või hoopis Tempo, nagu selgub selles raamatus. Süüdlane on avastatud!

Keegi ei tea, miks valis mööda Eestit lendama pääsenud papagoi enda kaaslasteks just Siimu ja Kaspari pere. Pisikesest linnukesest saab pereliige ja kõigi lemmik, tõeline õnnelind, kes mõjutab inimeste igapäevaseid mõtteid ja tegemisi. Kui kirjuks muutub elu aga siis, kui jõutakse arusaamisele, et Täpile inimestest ei piisa ja ta vajab enda kõrvale ka teist lindu?

Simon on dirigent ja ta tahab teha orkestri, et kuulajatega kaunist muusikat jagada. Ta otsib orkestri pillirühmadesse andekaid muusikuid ja korraldab konkursi. Samm-sammult ja rohkete illustratsioonide toel saab lugeja tuttavaks orkestri koosseisu ja -muusikaga. Silmatorkavalt kujundatud plokis „Kuula!“ on toodud arvukalt muusikalisi näiteid (kokku 43), mis aitavad muusikat mõista, õpetavad kuulama ja kuulma eri pille, pakuvad põnevaid võrdlusi. Muusikanäidete seas on heliteoste katkendid ja kaks tervikteost Londoni sümfooniaorkestri (LSO) säravas esituses ning kõik need saab veebist alla laadida (koodi leiab raamatust). Raamatu lõpus on faktiinfot heliloojate ja esitatavate teoste kohta, samuti väike muusikasõnastik ja register. Raamat on valminud

Raamatust „Hiir rätsepaks“ leiab Julius Oro (1901–1941) igihaljad värsid, millest paljud on juba mitme põlvkonna lastele armsaks saanud. Kogumiku koostas 1967. aastal kirjaniku tütar, tõlkija ja toimetaja Lembe Hiedel (1926–2004), kes valis sellesse kahe maailmasõja vahel kirja pandud ja eri väljaannetes ilmunud luuletuste paremiku. Nende hulgas on salme, mis viisistatult on üldtuntud, ent ka selliseid, mis mitmel põhjusel taasavastamist väärivad. Lustakate ja lapsemeelsete luuletuste kaudu ulatuvad meieni värvikad killud saja aasta tagusest maailmast. Saame juurelda, kas midagi on selle aja jooksul ka imekspandavalt muutunud – või hoopistükkis samaks jäänud.

Tarkus ei tule tuisates. Peatu ja võta aega olla liblikas, pane tähele, kui eriline on iga hetk ja kui värviline on maailm! Kogumiku pealkirjaks valitud tsitaat on pärit Gillian Duce’i raamatust „The Winning Game. Magic and Mayhem”. Ka kõik sisu pildid ja jutud on inspireeritud rahvatarkusest või kuulsate inimeste mõtteteradest. Tarkus ei pea alati olema surmtõsine. Seega leiab siit lõbusat lugemist nii noortest kui ka vanadest, kusjuures nii mõnigi kord käituvad väikesed targemini kui suured. Raamatusse on valitud 21 populaarse Lucky Laika vanasõnasarja postkaarti.

„Avastajate klubi“ sarja teises osas maanduvad Ella ja Felix kõrbes, et välja uurida, miks on seal äkki kilpkonni sadama hakanud. Nad avastavad, et rünnaku on korraldanud nurjatud piraajapiraadid ja otsustavad pahalased lõksu meelitada.

Tule koos Ella ja Felixiga muinasjutulistele seiklusretkedele! Avastajate klubi maailm on mänguline pahupidimaa, kus laste nutikus päästab neid nii jõledate piraatide kui robotkoletiste käest.

„Avastajate klubi“ raamatud on kergesti loetavad seiklusjutud värsketele lugemishuvilistele. Raamatud on fantaasiarikkalt illustreerinud Sandra Steffensen.

„Kessu on tavaline pikemat kasvu lühike plikatirts, kes kunagi midagi meeles ei pea, aga kõike väga hästi mäletab. Kessu on alati sõnakuulelik. Muidugi mitte neil kordadel, kui tal ema manitsused küll ühest kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.

Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab mujalgi. Tripp on Kessu ustav sõber ja igapäevane mängukaaslane.“

Just niimoodi algab mitme põlvkonna armastatud lasteraamat, Robert Vaidlo (1921–2004) „Kessu ja Tripp“, mille tegelased on tuntuks saanud ka eri aegade lastelavastustest.

Igal aastal ootab kass Krõõdu pikisilmi kevadet, sest siis saab ta taas kokku oma armsate sõpradega – siil Susannaga, kes ärkab talveunest ja toonekurg Pellega, kes jõuab tagasi lõunamaareisilt. Kolm semu veedavad omakeskis järjekordse suve, kuhu mahub lahedaid ettevõtmisi, väikeseid vahvaid seiklusi ja rõõmu koosolemisest.

Sarja esimeses kolmes raamatus on trükitähed. See raamat, mida praegu käes hoiad, on aga juba kirjatähtedega. Seda sellepärast, et koos Katjaga on kasvanud tema sõbradki, kes nüüd tunnevad juba ka kirjatähti. Muidugi ootab Katja endale palju uusi sõpru juurde!

Selles raamatus maitseb kassipoeg KATJA midagi väga maitsvat, mille kohta ta arvab, et see on soe jäätis ning saad teada, mis pärast seda juhtus. Kahjuks jääb Katja ka haigeks, kuid eks seda juhtub aeg-ajalt meie kõigiga.

Katja põnevad seiklused algavad kohe, kui avad raamatukaane, siis juba seikledki koos väikese kassipojaga.