1.-3. klass

Lasteraamat “Maya” on ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn.
Raamat kujutab kelgukoera kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. Sündmused algavad päevast, kui Maya saab endale päris kodu. Maya tutvub erineva välimuse ning iseloomuga koertega. Koduvälised seiklused vahelduvad südamliku ja humoorika pereeluga, milles Mayal on kandev roll. Ta valvab kodu ja õpetab lapsi, püüab olla igati tubli koer, et kogu pere tunneks temast sama palju rõõmu kui tema perest.
“Maya” kutsub lugema ka lapsevanemaid.

Kookospähkel, Matilda ja Oskar usuvad vaevu oma silmi, kui kohtavad Lohesaarel ehtsat viikingit. Ettevaatlikult teevad sõbrad temaga tutvust ja saavad üllatusega teada, et Gudröd pole kaugeltki nii metsik ja ohtlik, nagu viikingitest arvatakse. Ta on hoopis täitsa hädas, sest on pagendatud.

Kookospähkel ja ta sõbrad otsustavad Gudrödi aidata ja satuvad pöörasesse viikingiseiklusesse.

Raamat kõigile neile, kelle jaoks imed juhtuvad, sest neisse usutakse. Isegi kui sa ise pole kunagi muinasjutumaale sattunud, ei tähenda see, et muinasjutumaad olemas ei oleks.

7-aastane Liisa on endale alati kassi soovinud. Ühel päeval kingibki onu Sander talle väga erilise kassipoja, kellel on tiivad. Liisa paneb kassile nimeks Heiki ja lubab looma eest hästi hoolitseda. Kuid ühel päeval eksib Heiki hiirt taga ajades metsa. Liisa läheb kassi otsima ja alguse saavad uskumatud ja muinasjutulised seiklused…

Heiki ja Liisa kohtuvad mitmete värvikate tegelastega – lauluõpetajast varese, haldja, muinasjutulinnu ja Roosa Printsessiga.

Mina olen Toto. Selle raamatuga soovin Sulle õpetada loomalaste keelt.
Mul on palju sõpru. Mitmed neist möllavad koos minuga selles raamatus. Loodan, et peale raamatu läbilugemist oled ka Sina minu sõprade seas, sest koos on alati toredam! Kuskil Eestimaa väikeses kohas olen minagi samamoodi päriselt olemas, nagu ka Sina.
Minu lood on kirja pannud Kristiina, kes vaevleb raskekujulise Toto-pidamatuse käes ja peab Sinugagi loomla juhtumeid jagama.

See on koerapoiss Toto teine raamat. Vahvate fotodega südamlikud ja naljakad lood sobivad nii pere suurematele kui väiksematele. Trükitähtedega raamat on hea sõber ka lapsele, kes ise lugemisega algust teeb.

Paul ja paps proovivad ekskavaatorisõitu, käivad muuseumis ja tsirkuses, vaatavad ronge, valmistavad emmele sünnipäevakooki, söövad erilist jäätist, teevad rüütlitele vanni ja võtavad koos ette palju muud huvitavat. Vahel kimbutab Pauli ka paha tuju, aga kõigest saab üle.

20 lühikest, ettelugemiseks mõeldud lugu jutustavad lasteaialapse Pauli ja tema isa argipäevast südantsoojendavalt, lõbusalt ja eelkõige ausalt.

Autor Susanne Weber, sündinud 1977. aastal, õppis Berliinis germanistikat ja romanistikat. Ta töötas mõned aastad toimetajana erinevates lasteraamatute kirjastustes. Pärast esimese poja sündi hakkas ta lasteraamatuid kirjutama. Nüüdseks on tal kaks poega ja tema sulest ilmub üha rohkem raamatuid.

Selles raamatus on 13 lugu ja iga loo peategelaseks on kass. On eri tõugu ja värvi kasse, koduseid ja hulkuvaid kasse. Iga kassi juurde kuulub suuremal või vähemal määral tema inimene: mamma ja papa, põnnid ja piigad, ajakirjanik Ants ja postiljon Pärt.

Lugudes on rõõmu ja hoogu ning lapse keelt rikastavaid sõnu ja kõlakujundeid.

Vahvad lood kunstnik Kukkeli ja kummitus Kummi elust ja tegemistest vanalinna väravatornis. Edgar Valteri tekst ja joonistused uues kujunduses.

Muinasjutud sirelikaru ja loomade seiklustest!

Autor, suhtlemispsühholoog ja pedagoogikadoktor Heiki Krips on seisukohal, et raamatu muinasjuttude seiklusliku ja sageli naljaka sisu taha peidetud sõnumid aitavad lastel paremini mõista, miks tuleb teisi aidata ja olla sõbralik, aga ka seda, mis on headus.

Läbi muinasjututegelaste käitumise õpetatakse koostegutsemise põhimõtteid, näiteks seda, et liigse enesekesksuse tõttu võib sõbrad kaotada, ja palju muudki. Seepärast sobivad siinsed muinasjutud lastele kodus ja lasteaias ettelugemiseks, aga ka algklassi õpilastele iseseisvaks lugemiseks.

Karukaksikute Oti ja Pätsu ema on mures, et mõmmikud vaatavad liiga palju telerit. Ta peab nõu doktor Mesikäpaga, kes ütleb, et lapsed, kes iga päev mitu tundi teleri ees istuvad, põevad telekahaigust. Karuemale on selge, et nii see enam edasi kesta ei tohi, kuna telekatõbi on nakatanud juba ka karuisa. Kuidas karuema mõmmikud ja karuisa telekahaigusest terveks ravib, sellest raamatust teada saabki.

Kes kardavad rohkem, kas poisid või tüdrukud?

Klassikaaslased Carla ja Hugo lähevad ägedalt tülli selle üle, kumb neist on julgem. Nad sõlmivad hirmuäratava kihlveo. See, kes pistab esimesena plehku hüljatud Saint-Malmori mõisast, kus pidavat elutsema kummitused ja koguni vampiir, ongi suurem argpüks.

„Mina küll ei karda!“ on põnev ja natuke õudnegi lugu sellest, kuidas kaks 9-aastast last oma julguse proovile panevad. Kas kõik on ikka nii vaprad, kui teistele näida püüavad? Ja kas mõni asi on ikka nii hirmus, kui esialgu tundub? Me kõik kardame midagi ja see on täiesti loomulik, aga mõnikord on hirmul suured silmad ja tegelikult polegi selleks alati põhjust.