7.-9. klass

„See igavene plastmass!“ See lause kannab mitut tähendust. Kui inimene 20. sajandi alguses sünteetilisi plaste valmistama õppis, hõigati see välja suure elevuse ja uhkusega. Plastmassi peeti tuhande kasutusvõimalusega igavesti säilivaks materjaliks.

20. sajandi viimasel veerandil hakkas plastmassi imelisus tarbija silmis hääbuma. See sobis suurepäraselt saatma ruttavat inimest tormiliselt arenevas maailmas. Kiiresti, kiiresti – kõik on ühekordne ja asendatav! Tarbeplastid muutusid odavateks purunevateks masstoodangu materjalideks. Seetõttu võib lause „See igavene plastmass!“ kõlada tänapäeval sootuks teise emotsiooniga. Pettumus, viha lootusetus. See igavene plastmass, mis kogu inimkonna peagi enda alla matab…

“Läbikukkunud” suvi Kunda kandis” jutustab loo õest-vennast Janetist ja Jensist, kelle vanemad on arheoloogid. Laste meelest on see maailma kõige hullem amet, sest terve nende kodu on muutunud arheoloogialaboriks ning ema ja isa viibivad suure osa ajast arheoloogilistel väljakaevamistel. Suveks vanavanemate juurde saadetud Janet ja Jens ootavad mõnusat, rahulikku ja turvalist suvepuhkust. Aga see “kukub läbi”, sest rahulikust suveidüllist saab ootamatult hoopis ülipõnev, seiklusrikas ja avastusterohke suvi. Leitakse uusi sõpru ja tehakse midagi, mis muudab alatisseks Janeti ja Jensi suhtumist ajalukku ja arheoloogiasse.

Vahel, tunnistame seda endale või mitte, on nimemaagial meie elus vääramatu jõud. Ka kohtadel, kus inimene elab, on võime domineerida ja inspireerida. Nii sündis ka see lühiromaan.

“Rain on ju inglise keeles veel Vihm, sellisel juhul oledki sina, mu kallis tütreke Vihmatüdruk, Raino on Vihmapoiss ja noh, mina olen sellisel juhul Vihmataat,
vana mees juba ju,“ muigas Rainold.

Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, vabakutseline ajakirjanik ja ema kahele täiskasvanud pojale.

Lydia koidula luuletused mõlguvad ikka ja alati eestlaste meeltes. „Emajõe ööbik“ ilmus esimest korda üle 150 aasta tagasi. Nüüd on luulekogu saanud värske hingamise.

„Emajõe ööbik“ ühendab endas lootusrikkust täis isamaaluule, südant pitsitava armastus- ning kauni loodusluule. Ühtede kaante vahele mahuvad tema tuntud luuletused „Emasüda“, „Sind surmani!“, „Mu isamaa on minu arm“ ja teised.

Maara Vindi kaunilt kujundatud kogust on võimalik meelde tuletada ja üle lugeda andeka poetessi – Lydia Koidula – aegumatud värsid. 

On Stella 14. sünnipäeva hommik ja tüdruk ootab kannatamatult, et ema teda äratama tuleks. Aeg muudkui läheb, aga kedagi ei ilmu. Kui Stella lõpuks kööki astub, leiab ta eest üksnes tassi jahtunud kohvi, nagu oleks ema korraks õue läinud.
Ka aasta hiljem pole ema tagasi tulnud. Nüüd elab nende kodus vanatädi Asta, kellest on saanud tüdruku ametlik hooldaja. Siiani on Stellal õnnestunud igapäevatoimetuste ja ema kaotusevaluga toime tulla, ent see näiline tasakaal paisatakse segi klassivenna peol, kuhu on kutsutud meelt lahutama selgeltnägija. Kes on see, kelle viha ja vaenu põhjustavaid varjatud tundeid selgeltnägija tajub?

„Ma tean, miks sa siin istud,“ segas Trevise närveerimist Hanna hääl. „Ma olen küla pealt neid müüte kuulnud.“

„Milliseid müüte?“ tegi Trevis üllatunud näo. „Mina ei tea mingeid müüte,“ valetas poiss nii usutavalt, kui suutis.

„Terve küla räägib, nagu oleks sinu vanavanaema peast veidi soe olnud, aga mina usun, et ta oli rohkem mõistuse juures kui teised normaalsed kokku. Ma tahan ka siinsete elanikega kohtuda.”

„Sa võid ükskõik kus oma väljamõeldistega kohtuda,” tahtis Trevis tüdrukust ruttu lahti saada, sest väravate avanemiseni olid jäänud loetud minutid. “Sul pole siin ohutu,“ 

„Minu nimi on Harriet Manners ja ma olen endiselt nohik.“
Harriet teab, et modellina töötamine ei muuda sind teiseks. Ta teab, et olla omamoodi – umbes nagu jääkaru vihmametsas – ei ole tingimata halb. Ja et keskmine inimene sööb aastas tonni toitu (kuigi tema rase kasuema annab endast kõik, et see statistika kuu peale saata). Harriet ei tea aga seda, kus on tema koht siis, kui beebi lõpuks sünnib.
Kuna tüdruku suvised plaanid on pea peale pööratud, tundub Jaapanis töötamine suurepärane võimalus pääseda kodust nii kaugele kui võimalik. Ent miski ei valmista Harrieti ette pööraseks Tokyoks, võistlushimulisteks modellidest korterikaaslasteks ja ebausaldusväärse vanaema „järelevalveks“. Või ilusa Nicki nägemiseks kõikjal, kuhu ta läheb. Sest seekord Harriet teab, mis tunne on, kui su süda on murtud. 

Harriet Manners teab nii mõndagi.

* Kassidel on kummaski kõrvas 32 lihast.
* Sinilinnud ei suuda eristada sinist värvi.
* Keskmine inimene naerab 15 korda päevas.
* Maapähklid on dünamiidi üks komponente.

Aga ta ei tea seda, miks ta koolis kellelegi ei meeldi.

„Ma olen siin, härrad.“ Nende sõnadega rebib Phileas Fogg ühe päeva aja hammaste vahelt, et rajada endale teed maailma seikluskirjanduse ajalukku.
Phileas Fogg, üks Londoni Reformi klubi iseäralikumaid ja tähelepanuväärsemaid liikmeid, veab 20 000 naelsterlingi peale kihla, et reisib ümber maailma vaid kaheksakümne päevaga. Koos prantslasest teenri Passepartout’, agent Fixi ja nendega teel ühinenud kauni indialanna Audaga seilab ta tormisel merel, murrab läbi džunglite ja üle lumiste mäekurude, kasutades kõikvõimalikke sõiduvahendeid – postilaevu, ronge, vankreid, jahte, kaubalaevu, purjekelku ja elevanti.