4.-6. klass

Üheksa-aastase Maara ja kaheteistkümnese Sveni pere kolivad vanematega elama ootamatult päranduseks saadud Metsajärve tallu. Pärast esialgset elevust ja uusi tutvusi hakkavad juhtuma veidrad lood. Kas keegi teeb paha nalja või on selle taga midagi müstilisemat? “Metsajärve pärandus” pakub seiklusi ja puudutab ka vähem räägitud terviseteemasid.

Taevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule. Mööda tormihakul merd sõitis laev. Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima. Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina. Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik. Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar.

Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mis õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat.

Muidugi kohtavad Kati ja Carl maal palju koduloomi ja tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ning Heiki Ernitsale saame isiklikult tuttavaks nende põneva (hinge)eluga. Kõik algab sellest, et loomaaias töötaval Akslil (kes ongi Kati isa) palutakse kirjutada raamat koduloomadest, et tänapäeva lapsed saaksid nendega lähemalt tutvuda.

Lutikas Ludvig elab perega lennujaamas laiska ja lõbusat elu, kui ühel päeval saabub majja puhtusekontroll ja lennujaama ähvardab sulgemine. Allaandmine pole muidugi lutikate stiil – aeg on olla kaval ja tegutseda! Koos teiste lennujaamas elavate sitikatega algavad seiklused, et ühine kodu päästa. See on lugu julgusest ja üheskoos tegutsemise jõust, kus saab ka nalja, pauku ja moosipalle! Lõbusad pildid joonistas raamatule multikakunstnik Kaspar Jancis.

Kosmos on justkui hiiglaslik füüsikalaboratoorium, kus katseid korraldab kõige täpsem katsetaja – loodus ise. Meile annab ta suuremeelselt vaatleja rolli.  Selles raamatus on ainult killuke mõistatustest, mida astronoomid on suutnud viimase sajandi vältel lahendada.

Austraalia kirjaniku Nat Amoore’i „Koolihoovi miljonäri saladused“ on kahe parima sõbra, Tessi ja Toby lõbus ning õpetlik lugu. Nad leiavad oma tagaaiast koti, milles on miljon dollarit. Järgneb pöörane, keerdkäike täis seiklus, mis tõestab, et miljoni dollari kulutamine polegi nii lihtne, kui oled kümneaastane. See on lugu sõprusest, perekonnast ja paljudest asjadest, mida raha eest osta ei saa … ja natuke ka neist, mida osta saab.

Oma loos püüab autor leida vastust küsimusele, kuidas saab teha halbu otsuseid ja olla ikkagi hea inimene. Kõik pole tingimata vaid must ja valge ning mitte alati ei määratle inimest tema tehtud vead.

„Väike prints“ on kirjandusklassika, mis on olnud 75 aastat järjepidevalt nii laste kui ka täiskasvanute lugemisvaras. Raamatut peetakse maailma tõlgituimaks ja loetuimaks teoseks. Lugu võib käsitleda kui fantaasiajutustust lendurist, kes kohtab teiselt plaanedilt pärit pisikest poisikest; samas on tegu sügava alltekstiga inimese iseloomust ja tõekspidamistest, lugeja jaoks kohati irooniline, kuid tänaseni päevakajaline.

Prantslased hääletasid “Väikese printsi” loetumaks 20. sajandi raamatuks.

Ajaloolane Jaak Juske viib lapsed põnevale ja üllatusi täis ajarännakule mööda Tallinna.

Tallinn on väga vana linn – kui 2008. aastal tehti Vabaduse väljakul arheoloogilisi kaevamisi, satuti seal enam kui 5000 aastat vanale kiviaja inimeste peatuspaigale. Toona oli nüüdse Vabaduse väljaku kohal merepiir.

Nii pika ajalooga linnal on olnud ka mitu nime. Muinasajal siinkandis asunud eestlaste puitlinnust kutsuti Lindaniseks. 700 aastat oli Tallinna ametlikuks nimeks Reval, venepäraselt Revel. Venelased on nimetanud linna ka Kolõvaniks. Kohalikud eestlased aga kutsusid oma kodulinna juba keskaja lõpus Tallinnaks.