4.-6. klass

Lugejate rõõmuks on Lottie Brooks tagasi ja tal on palju rääkida! Näiteks sellest, kui keeruline on ühtäkki hoida juba aastaid kestnud sõprust. Sellest, et täiesti VÕIMATU on avaldada tundeid poisile, kelle juuresolekul suudad üksnes veidralt käituda. Sellest, kui teistmoodi on elu nüüd, kui perre on sündinud lärmakas beebi ja vanematel pole Lottie jaoks enam aega. Ja miks, oh miks ei ole maailm suutnud kokku leppida ÜHTAINSAT parimat viisi, kuidas lahti saada vistrikust?!

Oma katastroofilistest apsakatest pajatades ei hoia särtsakas Lottie end tagasi ja see tähendab vaid üht: tema päeviku seltsis juba igav ei hakka!

James Bond on kuulus salaagent. Inimese kohta näeb ta küllaltki hea välja, oskab kurjategijate käsi raudu panna ja on üldse väga lahe! Põhimõtteliselt on ta täpselt nagu mina. Ainult et mina pole veel kuulus. Aga ma võin selleks saada!

Elu on ilus: muudkui lesi sohval, löö rahulolevalt nurru ja lase Kiral ennast paitada – Winstoni arust võiks see igavesti kesta. Aga siis röövitakse Kira klassiõde Emilia. Keegi nõuab Emilia vanematelt lunaraha ja politsei kobab täielikus pimeduses. Ah sa püha kassikemps! Nüüd peab Super-Winston jälle sekkuma!

Pikemaks kavandatud muinasjuturaamatute sarja kolmanda osa lugude vahele on pistetud rahvanalju ja lastesalmikeste arendusi mahendamaks hulle lugusid, mis hilisemalt ilustamata selliselt nagu rahvapajatajad üleskirjutajale jutustasid, on siia kaante vahele pandud. Ikkagi arvab tõlkija, et alla kaheksa-üheksa aastastele käesolev raamat ei sobi, täiskasvanutele aga vägagi.

Tõlkija on tekste eestlasest lugejale mõneti suupärasemaks kohandanud algtekstist kaugenemata.

“Imeliku ilma” järg “Ajarännak!” on Soomes nomineeritud noorsoo-Finlandia auhinnale. See tähendab, et juba sel aastal on raamat 6 parima lasteraamatu hulgas.

Raamat räägib looduse mitmekesisuse vähenemisest ja sellest, mida selle vastu ette võtta saab. Peategelased on samad mis Imelikus ilmas – Loore ja Kaspar, ning seekord lähevad nad ajarännakule.

Oma teekonnal kohtuvad nad uute muredega: surevad mesilased, ohustatud loomad, plastik maailmameres, Antarktika liustike sulamine, saastatud jõed, metsatulekahjud …

Vahel on nii, et mõni päev hakkab varakult viltu vedama. Õhinal oodatud sünnipäeva hommikul ärkab Eveline üksinda vaikses korteris ilma lillede ja tordita. Elutoa lauale jäetud kingitus ei täida ta ootusi ning ka parim sõber jätab kohale ilmumata. Aga igavus võib üllatuslikult osutuda võluvõtmeks fantaasiailma ja viia pöörasele seiklusele, kust naastes pole enam miski endine.

Kersti Heinloo on näitleja ja lavastaja ning selle raamatu idee sai alguse Eesti Noorsooteatri jaoks kirjutatud samanimelise lavastuse stsenaariumist.

Kui seitsmeaastane Sten-Erik koos ema-isaga paneelmajast väikesesse puumajja kolib, saab ta sõbraks kuueaastase Mariaga, keda kasvatab vaid vanaisa. Lapsed saavad vaatamata vanemate vastasseisule sõpradeks ja leiavad koos mängides põneva pööningu, kirstu vanaaegsete asjadega, jõe äärde maha jäetud koerakutsika ja lahenduse ka paljudele täiskasvanute jaoks lahendamata küsimustele.

Mis on elus tegelikult oluline? Kuidas suhtuda neisse, kel pole elus nii hästi läinud, kui sinul? Kui kaugele me täiskasvanute käske ja keelde täis maailmast oleme valmis põgenema selle nimel, et olla koos kellegagi, kes meid õnnelikuks teeb?

Mõistatuste väljamõtlemist ja mõistatamist on inimesed harrastanud juba igiaegadest peale. Vanasti arvati koguni, et teatud aegadel on mõistatamisel imejõud. Nii mõistatati palju näiteks sügistalvel, sest usuti, et siis sünnib lammastel tähnilisi tallekesi ja lehmadel kirjusid vasikaid. Selleks pidid mõistuütlemisi ära arvama just naised. Veel usuti, et mõistatamine võib ära hoida „lusikate kadumise“, see tähendab – toidu lõppemise majast.

Mõistulood oli nutikuse proovikiviks ja meeldivaks ajaviiteks, aga nendega võis tegelda ka kergemaid töid tehes, kui rohkem inimesi koos oli: talveõhtuti rehetoas kedrates ja kududes, enne tule süütamist videvikku pidades, talgutel, pulmas ja mujal.

Kaheteistaastase Martha ning tema väikeste vendade Matsi ja Mikkeli suvevaheaeg algab kehvasti. Nende ema satub New Yorgis õnnetusse ja isa peab kohe Ameerikasse sõitma.
Aga kes siis laste järele vaatab?
Selgub, et neil on vanaema, kes elab kusagil kaugel mere ääres. Talus, mille juurde ei vii teedki. Koos hanede, kassi, lilleaia ja marjapõõsastega. Vanaema oskab paadiga sõita ja tal on püss.
Kui alguses tundub elu tema juures ilma interneti ja nõudepesumasinata kiviaegne, siis tasahilju avastavad lapsed, et rahulik maaelu merekaldal võib olla vägagi õdus.

Aadam ise on täiesti tavaline poiss, ent tema sugulased on viimne kui üks üsna pentsikud. Näiteks on tal suguvõsas kaksikõed Kant ja Nurk, kellest ühel on pea neljakandiline ja teisel kolmnurkne; tudengineiu Gea, kelle ilusatesse silmadesse armub kärbes; ning vanatädi Aime, kes kannab kaelas norskavat medaljoni. Veel on seal üks vürst, üks kindral ja üks sugulane on isegi siga. Kõigist nendest tüüpidest see raamat räägibki. Loe ja veendu ise!

Sul on tuba täis mänguasju, armastavad vanemad, rohkem kui üks paar jalatseid ja sa käid igal aastal puhkusereisil: sa arvad, et see kõik on täiesti normaalne?

Saksamaal, Austrias ja Šveitsis võib see tervel hulgal lastel nii olla. Aga milline näeb olukord välja siis, kui me kogu maailma lapsed luubi alla võtame? Tahad sa teada, kus ja kuidas nad elavad ning kui paljud neist lugeda oskavad või töötama peavad? Siis loe seda raamatut. Sa üllatud, olen selles kindel!