7.-9. klass

Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Kõutsielu on oivaline, leiab Winston. Leba ainult terve päev mugavasti sohval ja söö vahepeal kanamaksa peterselliga. Maitsev! Kui aga Winstoni peremees võtab uue majapidaja, kes kolib sisse koos oma tütre Kiraga, on lebasklemisel lõpp. Kiral ja ta emal on nimelt hunnik probleeme. Enne kui Winston isegi aru saab, on ta juba mässitud ehtsasse kriminaaljuhtumisse … Pealegi veel – ah, püha sprott! – tüdruku kehas! Appi!!!

Vanemad saadavad 13-aastased kaksikud koos koeraga suveks maale vanaemale juurde, et aidata tal koduloomade ja juurviljaaia eest hoolitseda. Jalust ära, nagu isa ütleb, sest puhkuse ajal tuleb ju korterit remontida ehk meeldiv kasulikuga ühendada. Peagi saabub kohale ka kutsumata külaline – maavanaema ämm ehk vanavanaema, keda kutsutakse Roosimemmeks. See pipilikult krapsakas vanadaam võtab suvepuhkuse organiseerimise enda peale ja pöörab selle otsekohe lootusetult pahupidi.

Kindel on, et nalja ja naeru saab igal leheküljel ja nõnda on seda pea 40 aastat tagasi esmakordselt ilmunud lõbusat lugu tore lugeda ka tänapäeva – nii lastel kui ka nende vanematel!

„Juhused” on lugu 15-aastasest Rainist, kes on enda meelest võrdlemisi tavaline poiss, aga jääb millegipärast ikka kõigile silma: tüdrukutele, kes talle koridoris järele vaatavad; õpetajatele, keda ta ärritab; ja isegi Sirelile, kes on temast 10 aastat vanem. Kohtumine Sireliga ja ülepeakaela armumine muudab Raini senised prioriteedid tühiseks, ta on valmis hülgama oma sõbrad, kooli ning range treeningurežiimi, mis peaks aitama tal tulla Euroopa meistriks ujumises. Üsna pea pole noormees enam kindel, kas seatud sihid on üldse püüdmist väärt. Juhused on need, mis aitavad Rainil lõpuks aru saada, kes ta tegelikult olla tahab.

Stanisław Lemi (1921–2006) „Robotite muinasjutud“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles kuulsa Poola kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul.

See raamat on unikaalne – 16 loost 8 on illustreerinud eesti ja 8 poola kunstnikud. Neid muinasjutte võiksid vesta robotivanaemad robotilastele. Samas on need lood olemuslikult inimestest ja inimestele, ergutades meie kujutlusvõime ja pannes mõtlema inimloomuse keerukuse üle, meie suhete üle ümbritsevaga – kosmosesse välja.

Ühel varasel hommikutunnil langeb Lydia sõbranna juurest tulles vägistamise ohvriks. Kuigi romaanis on ka kriminaalne liin, keskendub sündmustik siiski juhtunuga toimetulemisele: kui algul tundub Lydiale, et parim tee traumast ülesaamiseks on seda eirata, kõik endasse matta ja teha nägu, et midagi pole juhtunud, leiab ta lõpuks sõprade ja vanemate toel, et tugevus pole eitamises, vaid abi otsimises.

Klassivend ütleb tema kohta „vaikne vaatleja“. Katrina ise peab end kõrvalseisjaks. Kuid kunagi tahtis ta meeleheitlikult kuhugi kuuluda. Mida selline soov endaga kaasa toob, kas lõpupeol juhtunut ajendas juhus, aastaid tagasi külvatud vaen või esmapilgul pisiasi nagu näiteks üks kollane jope, rullub lahti noorteromaanis „Enne lõppu“. See on ühe täiesti tavalise gümnaasiumi abiturientide lugu ühe traagilise sündmuse eel ja järel.

Rikkaliku pildimaterjaliga raamat maailma avastamisest ja kaardistamisest.

Esialgu jättis inimene tuttavad paigad seljataha ja siirdus uusi teid avastama eelkõige selleks, et hinge sees hoidmiseks toitu leida, kuid tõelised põhjused, mis tõukasid inimkonda edu pandi või turvalisuse puudumise kiuste tundmatuid maailmu avastama, olid vallutusiha, janu rikkuste või teadmiste järele ja eelkõige armastus seikluste vastu.
Maadeavastajad, kes vanadel hallidel aegadel söandasid merd künda, teadmata, mis neid ees ootab, olid uudishimulikud reisimehed, keda innustasid tegudele teadus, usk või unistus kuulsusest ja aaretest. Nende eeskuju ja kogemused innustavad jätkuvalt astuma paikadesse, mida me veel ei tunne. Ja meile on selle vapruse üles näitamiseks valla terve ilmaruum.

„Ickabog” on raamat, mille J.K. Rowling kirjutas oma lastele juba üle kümne aasta tagasi. Ta ei avaldanud seda tookord, vaid hakkas kirjutama raamatut täiskasvanutele. 2020. aasta COVID-19 karantiini ajal otsustas ta avaldada raamatu osade kaupa pisut muudetud kujul tasuta internetis. J.K. Rowling organiseeris ka laste joonistusvõistluse ning parimad illustratsioonid ilmuvad paberraamatus. Joonistusvõistlus on korraldatud ka Eestis ning eestikeelset raamatut illustreerivadki Eesti noorte joonistused!

Evelin on julge ja asjalik kolmeteistaastane tüdruk, kes elab paljulapselises peres – tal on kolm venda ja kolm õde. Raha on neil küll alati vähevõitu ja paljustki puudus, ent see-eest ei hakka nii suures peres kunagi igav ja see Evelinile meeldib!

Raamatu esimeses loos „Evelin ja popstaari õde“ sõbruneb Evelin tõelise popstaariga ja saab teada, et kuulsate ja rikaste elu ei olegi alati nii õnnelik, kui paista võib. Loos „Evelin on lapsehoidja“ läheb Evelin taas tööle – lapsehoidjaks koju, kus leiavad aset seletamatud üleloomulikud sündmused.

Armastatud lastekirjaniku Ketlin Priilinna „Evelini elu“ on järg raamatutele „Evelini lood“ (2011) ja „Evelini uued lood“ (2016).